Hommikul tegime veel väikese sörgi ujumisranda, aga sealgi selgus karm tõde – meie jaoks oli liiva häbematult vähe ja parmud olid ilmselgelt hommikusöögi juba ette tellinud. Nii tegime kiire kannapöörde ja päästsime, mis päästa andis. Vormsil jäigi ujumata.
Tagasi sadamasse jõudes saabus sinna koos meiega ka trobikond kohalikke koolilapsi ratastel. Meie arusaamise järgi algas neil sadamas mereohutuse õpe, kohalike vabatahtlike päästjate juhendamisel. Ja ausalt öeldes oli seda päris põnev pealt vaadata.
Kõigepealt päästevestid selga, siis veidi teooriat ning seejärel avati päästeparv. No vot seal läks alles mölluks – lapsed hüppasid ja turnisid parvel nii, et rõõmu oli rohkem kui jaanipäeval batuudil. Aga tegelikult on selline harjutamine kuldaväärt. Kui päris ohuolukord kunagi peaks tulema, ei ole päästeparv enam mingi tundmatu kosmoselaev.
Seejärel laaditi paadid ja suunduti merele. Müts maha nende vabatahtlike päästjate ees, kes leiavad aega ja tahtmist õpetada lastele nii tähtsaid oskusi. Sellised teadmised võivad ühel päeval päriselt elu päästa.
Kui meie hommikune seiklusfilm sadamas läbi sai, pakkisime oma kodinad kokku ja valmistusime taas merele minema. Sadamatöötaja saatis meid teele heade soovidega ning peagi olimegi otsad lahti andnud.
Meri meid seekord troopilise soojusega ei hellitanud, aga see-eest oli tee Kärdlasse meie jaoks täiesti uus ja põnev. Hüljeste kaitseala läbides hoidsime silmad pingsalt veepiiril ega ometi ilma ei jää!
Kannatus tasus end ära, sest üsna pea piilus veest kaks uudishimulikku hülgepead, justkui kontrollimaks, kes nüüd nende naabruskonnast läbi sõidab. Selliste vastuvõtukomiteede üle ei saa küll kurta.
Vaikselt loksudes ja merd nautides jõudsime ka läbi Püssirahu silma. Ausalt öeldes sobiks sellele kohale paremini hüüdnimi “Nõelasilm”, sest vahekäik tundus just parasjagu nii kitsas, et korraks tekkis tunne, kas paat ikka mahub läbi.
Kärdla sadamasse sisse sõites hõikas noor sadamatöötaja meile juba kaugelt kaikoha kätte. Sinna ahtriga parkimine osutus aga oodatust sportlikumaks ettevõtmiseks – läks mitu katset, enne kui paat ilusti paigas oli ja otsad lõpuks kinni said.
Sadamahoones end registreerides saime põhjaliku ülevaate nii sadama võimalustest kui ka sellest, kuidas kõige mugavamalt linna pääseb.
Sadam on kõigi mugavustega:
- eraldi meeste ja naiste pesuruum ning WC
- Pesu pesemise võimalus
- elektrer kail olemas, igati hea
- Kai värav ei käi lukus.
- Hinnaklass-keskmine
Olemas oli ka jalgrataste laenutus, kuid meie jaoks tundus tunnihind pisut krõbe. Nii otsustasime seekord jalgsi linna poole liikuda.
Ja muidugi oli kaptenil ka sellel saarel vähemalt üks tuttav. Mis meremees see ikka on, kellel igas sadamas vähemalt ühte inimest tervitada pole! Nii võtsime ühendust ja peagi istusime juba imeilusas aias, kus pererahvas meid soojalt vastu võttis.
Juhtus nii, et pereema oli parasjagu valmistanud praetud ahvenat ning ootamatud külalised said samuti osa nii maitsvast kalast kui ka suurepärasest magustoidust. Tunnike möödus märkamatult maailma asju arutades ja elust-olust vesteldes. Lõpuks jätsime lahke pererahva rahule ning asusime Kärdla tänavaid ja kohalikku kaubandust avastama.
Kui satute reedel Kärdlasse, tasub kindlasti läbi astuda Paralleel 59-st.
Tegime tiiru ka Kärdla kesklinnas. Väike, rahulik ja omanäoline linnake, kus keegi ei paista kuhugi kiirustavat – täpselt selline, nagu ühe saare pealinn olema peab.
Ja siis jõudsime taas meie reiside igihalja teemani – avaliku tualeti otsingud. Turismiinfo leidsime kenasti üles, kuid tualeti leidmine osutus märksa keerulisemaks. Kui turismiinfo kohta juhatas silt ilusti kohale, siis tualeti olemasolu tuli pigem ise välja nuputada.
Sattusime abi küsima umbes 15-aastastelt kohalikelt tüdrukutelt. Nende viisakus ja abivalmidus tegid kohe tuju heaks. Juhised olid täpsed ja naeratused siirad. Sellistel hetkedel on hea tõdeda, et noortes ei maksa küll pettuda, vähemalt Kärdlas mitte.
Väike vihje järgmistele külastajatele: kui leiad Kärdla keskväljakult kollase torni, siis selle tagant leiad ka avaliku tualeti. Väike asi, aga võib õigel hetkel päeva päästa.
Kui tiir linnale peale tehtud, seadsime sammud tagasi sadamasse.
Õhtu Kärdla sadamas möödus kohalikke noori jälgides. Sadama ujumiskohas käis vilgas elu ning rõõmsad kilked kostsid üle vee veel tükk aega pärast seda, kui seltskond oli juba kodu poole liikunud. Neid vaadates tekkis tunne, et mõnes kohas on suvi ikka täpselt selline, nagu lapsepõlvest mäletad – pikk, muretu ja täis naeru.
…ja siis ootas meid meie kajut, kus uni,kui hällis. Järgmine hommik sättisime paadinina kodu poole tagsasi.