Lahkume Alliklepa sadmast varakult, et enne vihma Lohusallu jõuda.
.
Meri on öö jooksul rahunenud ning seekord peab kapten paraku mootori käima panema. See pole otsus, mis talle rõõmu valmistaks. Tegemist on ju ikkagi purjekaga ja iga tõsine purjetaja peab mootorit hädavajalikuks kurjuseks, umbes nagu vihmavarju päikesepuhkusel.
Tuult napib, aga kodu ootab. Nii suriseb mootor vaikselt taustal ja viib meid kindlalt edasi. Paat liigub rahulikult, seega kaasa saab isegi oma heegeldamistöö välja võtta ja kapten õngeridva.
Kodutee tundub alati kuidagi lühem. Võib-olla sellepärast, et silmapiiril hakkavad järjest ilmuma tuttavad märgid. Kõigepealt Pakrid, siis Paldiski. Vanad tuttavad tuulikud, mis annavad märku, et oleme juba päris koduvetes.
Iga järgmine maamärk on nagu tervitus vanalt sõbralt. Ja siis veel see traditsiooniline slaalom ümber kalavõrkude. Viimane kurv, sadam juba paistab ning paadi nina on kindlalt kodu poole. See reis hakkab lõppema.
Nagu ikka, on kodust eemal olles aeg kuidagi teistsugune. Kuigi ära olime vaid mõned päevad, tundub tagasi jõudes, nagu oleks möödunud terve igavik. Merel mõõdetakse aega vist teisiti. Mitte kalendri ega kellaga, vaid sadamate, ilmade ja läbielatud hetkede järgi. Nii tundubki koju jõudes, et oleme olnud ära palju kauem, kui tegelikult olime. Ja võib-olla on see märk ühest heast reisist – vahepeal jõuad päriselt argipäevast välja astuda ning tagasi tulles tundub, nagu oleksid käinud palju kaugemal kui meremiilid kaardil näitavad.
Kahjud reisist katkine eletrijuhe, mis võetakse kohe kaasa parandusse
Kiirustasime koju, sest meie tubli Ocean Queen peab olema ankrus Lohusalu Sadama lähedal, sest 12.-14. juunil toimub Lohusalu sadamas Garmin Purjetamise Võistlussarja 2026 teine etapp – EKV Tallinna Jahtklubi Karikavõistlused 2026.