Saime rahva ja kogu vajaliku kraami õhtul umbes viie paiku pardale, andsime Lohusalus otsad ning võtsime kursi Naissaare poole.
Lohusalu sadamast on Naissaar ideaalne sihtkoht ka külalistega purjetamiseks.
Paras vahemaa,et jõuaks mere tunnetuse kätte saada, aga keegi ei hakka veel küsima, kas me juba kohal hakkame jõudma.
Kui tuult ka jagub, saab purjetamisest täitsa korraliku ettekujutuse. Umbes 3-4h.
Kapten muidugi leiab ka rahulikuma hetke, et päikest nautida ja omaette olla.
Meie seltskonnale oli purjetamine juba tuttav teema, nii et seekord keskendusime kõige tähtsamale-heale seltskonnale, laulule ja sellele, et turvaliselt kohale jõuaksime.
Vahepeal katsetasime ka värskelt soetatud viskeliini. Hea uudis on, et töötab. Sai selgeks kuidas seda kasutada ja millal seda vaja võib minna.
Enne Naissaart otsustas tuul näidata, kes siin merel tegelikult ülemus on. Purjed vedasid laeva mõnusalt kreeni. Mehed vaatasid säravate silmadega, kuidas reeling aina veele lähenes. Mõned naised seevastu pidasid paremaks uurida, kas päästevest on ikka kõvasti kinni.
Naissaare sadamasse jõudsime… peaaegu plaanipäraselt. Tuul puhus nii tugevalt, et ahtriga kai äärde silduda ei õnnestunudki. Selle asemel lükkas tuul meid vääramatu jõuga poordiga vastu kaid. Järgnes klassikaline “kiirelt otsad kinni ja vendrid õigele kõrgusele” operatsioon.
Tunne oli umbes selline nagu talvel autoga libedal teel- keerad ilusti parkimiskoha poole, aga auto arvab, et külglibisemine parklasse on hoopis toredam parkimisviis. Lõpp hea, kõik hea.
Naissaare sadam läbi meie silmade:
- Kasutamiseks on kaks üldkasutatavat WC-d ning lisaks merelt avatud vaatega “privaatne” anum meestele- lihtne, aga funktsionaalne lahendus.
- Olemas on üks duširuum ning sauna saab soovi korral ette tellida.
- Sadama väikeses majas saab kohvi ja jäätist ning seal saab ka sadamakorraldajaga kõik vajalikud rahalised toimingud kenasti ära ajada.
- Sadamatasu on pigem keskmine.
- Kai on aga piisavalt pikk, et kui päeva jooksul mitu korda sadamahoone ja paadi vahet jalutada, saab päevane sammueesmärk märkamatult täis.
- Elektriga on saarel omad lood ning internetile ei tasu siin suuri lootusi panna. Mõni telefonioperaator pole Naissaarest ilmselt siiani kuulnud, nii et levi kipub pigem omaette seiklema.
Naissaar
Kui internet, elekter ja mobiililevi on saarel pigem luksus, siis saar ise teeb selle kuhjaga tasa. Turistina tundsime end teretulnutena. Naissaar on koht, kuhu tasub vähemalt korra elus sattuda. Siin on võimalik oma silmaga näha, mida erinevad ajastud ja sõjad on saarele jätnud ja teinud ning kuidas loodus on tasapisi oma osa tagasi võtnud.
Naissaarel kaldale jõudes tuleb teha tähtis otsus- kas võtta suund põhja või lõuna poole. Kuna meie seltskonnas oli ka üks inimene, kes polnud varem Naissaarel käinud, otsustasime ahneks minna ja vaadata üle mõlemad pooled.
Meie teisel kaptenil oli seekord saarel rohkem tutvusi kui meil kõigil kokku ja nii oligi umbes viieteistkümne minuti pärast turistiauto välja võlutud ning võisime alustada retke saare põhjatippu, et vaadata üle saare majakas.
Naissaare ajalugu on pöörane. Saarelt on korduvalt elanikud ära saadetud ja sõjavägi on selle enda valdusse võtnud. Õnneks on need ajad minevik ning jääb vaid loota, et praegused elanikud ei pea enam midagi sellist kogema.
Ja siis Peeter Suur oma rannapatareidega, neid sellel saarel jagub.
Majaka lähedalt rannapatarei juurest liikusime sadama poole tagasi juba jalgsi. Väga ilus metsaalune ja taamal rannariba. Metsa all kõndides läks jutt muidugi seente peale. Tundus, et siin võiks sügisel neid lausa küllaga kasvada, aga eks seda tea kõige paremini kohalikud. RMK töö saarel kirusime natuke ka, sest meie arusaama järgi võiks mõni teerada sellele suurel kaitsealal ilma langenud puudeta olla. Kriimustusteta ei pääsenud meist keegi, aga eks see käi ka natike matkamise juurde.
Umbes poolel tagasiteel korjas turistiauto meid taas peale ja viis sadamasse tagasi. Seal tegime peatuse Naissaare külastuskeskuse kohvikus, mis ei jää oma valiku ega kvaliteedi poolest mandri kohvikutele sugugi alla.
Ühtlasi on külastuskeskus õige koht, kust saab korraldada kogu oma Naissaare külastuse – broneerida ekskursioone, majutust ja muud vajalikku, kui just oma “kodu” paadiga kaasa ei toonud.
Kohv joodud ja veidi hinge tõmmatud, ajasime end taas püsti ning võtsime suuna saare lõuna poole. Nägime ära nii Naissaare kiriku ja surnuaia, Sellist surnuaeda, kus hauad asuvad peaaegu rannaribal ja meri on vaid mõne sammu kaugusel, näeb ilmselt ainult saarel.
Lõunakülas jäid baarid seekord küll külastamata, sest saime jällegi auto peale, et sadmasse tagasi jõuda. Oli ju ikkagi jaaniõhtu ja mehed nõudsid liha:)
Aeg oli grill käima panna ja Jaaniõhtut alustada.
Ilm oli Jaanipäeva kohta tõeliselt ideaalne – soe, ilma vihmata ja isegi sääsed jäid seekord viisakalt eemale.
Siis algas Naissaare kohalik jaanituli. Suur lõke, muusika, tantsud ja mängud lõid mõnusa meeleolu ning ümberringi oli hea seltskond. Rohkemat ühest jaanipäevast ei oskakski tahta- kõik lihtsalt klappis.
Kuigi kasutasime päeva jooksul aeg-ajalt ka auto abi, näitasid spordikellad õhtuks kõigile umbes 35 000 sammu. Selle tulemusega võis küll rahule jääda.
Teadsime juba ette, et hommikul on oodata vihma ja ennem lõunat me saarelt ei lahku, nii ka oli. Nautisime rikkalikku saslõki jääkidest hommikusööki all kajutis.. Hea oli meenutada eelmist imelist õhtut.
Saarelt lahkusime peale lõunat, et veel õhtuks Lohusallu tagasi jõuda.
Tagasitee oli laineline. Mõne reisija jaoks liiga, mõne jaoks talutavalt.
