Ilm oli paljutõotav – taevas küll veidi morn ja hall, aga tuul puhus täpselt sealt, kust vaja. Purjetaja jaoks tähendab see enam-vähem sama, mis päikesepaiste rannapuhkajale.
Vaikselt libises paat Lohusalu männitolmusest veest selgemasse merre ning algas teekond marsruudil Lohusalu–Haapsalu.
Enne kui sai purjed heisata ja kapteni nägu pähe teha, tuli aga teha üks ootamatu tagasipööre. Nimelt õnnestus märgata kalamehe võrke, mis olid tähistatud umbes sama nähtavalt nagu salajane aardekaart. Võrgud said päästetud, närvid rahustatud ja alles siis võis purjed üles tõmmata.
Seekord oli pardal ainult meeskond ehk ainult mehed. Kas just selle tõttu või tänu soodsale tuulele, aga Haapsallu jõuti igati tubli 8 tunniga.
Meie vana tuttav Grand Holm Marina võttis saabujad vastu eriti meeldivalt. Sadamatöötaja tuli lausa kai peale vastu. Seda luksust ei kohta sugugi igas sadamas – enamasti otsid ise kohta, loodad parimat ja püüad silduda randumise asemel. Seega on selline vastuvõtt alati sümpaatne boonus.
Grand Holm Marina läbi meie silmade:
- Paadikoha oleme siiani alati leidnud. Sadam on piisavalt suur.
- WC-d ja dušid on olemas ning mehed-naised kenasti eraldi. Saun samuti olemas, aga siin käib kõik ausa töö põhimõttel- kui tahad leili, keera ise nuppu.
- Välikraan ja nõudepesuvõimalus olemas, nii et merel kogunenud nõudekuhja saab tsiviliseeritud moel likvideerida.
- Kai ala on koodiga kaitstud, seega paat püsib turvaliselt omal kohal.
- Õhtud võivad olla seinast seina. Mõnikord valitseb mõnus vaikus, teinekord saabub mõni suurem seltskond, kes peab vajalikuks kogu sadamale teada anda, kui hästi neil puhkus õnnestub. Õnneks peetakse üldiselt öörahu siiski au sees.
- Hinnatase on pigem krõbe. Selline koht, kus rahakott küll veidi ohkab, aga sadam ise püüab selle tasa teha.
Haapsalu linn
Tulime Itaalia veinipeole ja veini ka päriselt saime
Haapsalu linna on sadamast mõnus umbes poole tunni pikkune jalutuskäik. Huvitaval kombel kehtib siin sama seadus nagu külmkapi ja diivani vahelisel teel – mida rohkem seda käid, seda lühemaks muutub.
Sadama ümbrus on täis vanu tehase/sadamahooneid ja leidub ka üks merevaatega rada, kus saab jalutada ning tähtsa näoga horisonti vaadata. Üks poolsaare tipp, mis kirjade järgi linnale kuulub, paneb meid alati mõtlema: miks sellega midagi ette ei võeta? Sellest saaks imeilusa puhkeala. Kuigi tänapäeval on muidugi sama tõenäoline, et sinna kerkib hoopis järjekordne karpmajade koloonia.
Väikese viigi ümbrus on juba praegu väga ilus. Kui need pardid seal ainult veidi sõbralikumad oleksid. Praegu käituvad nad nagu ala omanikud ja jätavad koristusteenuse täielikult linna kanda.
Haapsalu peatänav on aga koht, mis jääb alati meelde. Kohvikud, lilleamplid, rahulik atmosfäär – kõik justkui kutsuks aeglasemalt elama. Eriti väärivad tunnustust kohvikute töötajad, kes igal hommikul lillede eest hoolitsevad. Kui meie kodused lilled peavad ellujäämiseks lootma heale ilmale, siis Haapsalu lilleamplid näevad välja nagu oleks neil isiklik aednik.
