Paat rahvast täis liigume hommikul Haapsalust Vormsi poole. Seltskonnas on seekord ka viisi pidav inimene, seega kuuleme lisaks tuulele ka lauluhäält.
Mehi kolm ja naisi kolm – täielik tasakaal nii paadis kui universumis.
Kapten otsustas, et puhkus on ülehinnatud, ning pani ülejäänud mehed kohe tööle. Purjeid vändati üles ja läks tubliks krüssamiseks. Päeva lõpuks oli ka kõige rohelisem huviline valmis väikest purjetamiskoolitust läbi viima.
Seltskonnaga jõuame Vormsi väikesesse sadamasse, just sinna kus ka praam käib mitu korda päevas.Sadamasse jõudes tabas meid väike üllatus. Sadam oli peaaegu tühi.
Pärast Haapsalu melu tundus, nagu oleksime saabunud kohta, kus kõik olid just viis minutit tagasi lahkunud. Hiljem selgus, et tõeline paatide invasioon algab alles juulis ja augustis.
Vormsi Sadam
- WC olemas.
- Dušš olemas, asub teisel korrusel.
- Välinõudepesu koht ja prügikastid olemas.
- Sadamatöötajaga võtsime saabudes ühendust ning järgmisel päeval otsis ta meid ise üles. Väga sõbralik ja abivalmis suhtumine.
- Elekter olemas ja toimib korralikult.
- Hinnatase Eesti kohta täiesti keskmine.
Kuna osa meie seltskonnast pidi õhtuse praamiga mandrile tagasi sõitma, plaanisime teha ühe kiire jalutuskäigu. Õnneks saime üsna ruttu aru, et Vormsi mõistes tähendab “väike jalutuskäik” umbes poole saare läbimist.
Seega vahetasime plaani rataste vastu. Ja siinkohal suur kiitus vormsilastele- rattalaenutus asub sadamast vaid mõne minuti kaugusel. Valikus olid tõukerattad, jalgrattad ja kastirattad.
Kuna meid oli kuus, tundusid kastirattad geniaalne idee. Vähemalt seni, kuni nendega sõitma hakkasime. Esimesed minutid meenutasid pigem meremeeste katset tsirkusesse tööle saada. Tegime isegi ühe väikese avarii, mis õnneks lõppes ainult kriimustatud uhkusega ja testiga kui palju abi võib olla aiast kastiratta seiskamisel.
Pärast seda veeresime oma kastikatega kümneid kilomeetreid mööda saart. Külastasime tuttavaid, aitasime natuke kive korjata ning kuulasime kohalike nõuandeid. Järgmiseks päevaks üllatasid tuttavad saareelanikud meid autovõtmetega.
Nii sai teisel päeval alguse Vormsi rallietapp. Sõitsime nüüd juba ainult kahekesti autoga läbi peaaegu kogu saare, pressisime end kitsastele metsateedele ja vaatasime üle kõik väiksed sadamakohad.
Ujumisrandadega jäi meie jaoks asi natuke keeruliseks. Kui oled harjunud pikkade liivarandadega, siis Vormsi pakub pigem kivisemat romantikat. Aga eks see ole osa saare iseloomust.
Rattureid oli saarel tohutult. Kooliaasta lõpp oli toonud kohale hulga klassiekskursioone ja rattamatkajaid. Tegelikult on see lastele ideaalne koht-autosid liigub vähe, eriti nädala sees.
Vormsi puhul jäi meile silma veel üks asi. Saarerahvas ja turistid eksisteerivad küll samas kohas, aga pigem paralleeluniversumites. Kohalikud ajavad rahulikult oma asja ja turistidele pole siin lõputut atraktsioonide paraadi. On loodus. Ja siis veel natuke loodust. Ning veel loodust. Meie sattusime saarele täpselt õigel ajal. Sirelid õitsesid igal pool ning terve saar lõhnas nagu hiiglaslik vanaema aed.
Kui Vormsile peaks lööklause välja mõtlema, siis see võiks olla:
“Ära tule Vormsile tegevust otsima. Tule siia selleks, et lõpetada tegevuse otsimine.”See on koht, kus võiks nädalaks maja rentida, telefoni välja lülitada, maalida või kirjutada.
Külastasime Tallide Talli. Nautisime Tallide pereliikmete kunsti. Söögikohana leidsime burgeriputka-ainukese avatud söögikoha sel hetkel. Proovi kindlasti kalasuppi või säinaburgerit. Kui tahad ajas tagasi rännata, siis menüüs ootab ka retropurger. Kohvi saab vallamaja kõrvalt automaadist ning vallamajast saab kaasa osta käsitöömeeneid. Ainus küsimus, millele me vastust ei leidnud: kus asub asula keskuses turistide tualett? Lõpuks andis lahenduse vallamaja seinal olev evakuatsiooniplaan.
Kokkuvõttes on Vormsi selline koht, kus esimesel päeval otsid tegevust, teisel päeval vaatad loodust ja kolmandal päeval mõtled, kas üldse peab tagasi mandrile minema.
Lahkume saarelt järgmisel hommikul.