Hommikul on kapten tõsine. Kapteni kaasa on veel tõsisem. Pean siinkohal ütlema, et kui kapten on ehtne merekaru, siis kapteni kaasa on pigem maakaru – selline, kelle meelest on kõik tuulised ilmad märksa nauditavamad siis, kui jalad on kindlalt maa peal ja kohvitass ei püüa iga lainega põgeneda.
Söögilaua taga käib tunniajane arutelu: kas ootame paar päeva ilma rahunemist või kannatab kaasa sõidu ära. Tõsiasi, et peame ülejärgmisel päeval kodusamas olema, annab oma panuse, sest oleme andnud lubaduse ja kui meist sõltub, siis oleme sõnapidajad. Kipperiproua on kangekaelne tegelane ja alla anda ei armasta. Aga meri ei hooli sellest, kes kui kõva karakter on. Merel ei maksa ei uhkus ega motivatsioonikõned. Seal kehtivad mere reeglid.
See tõde saab tavaliselt selgeks alles siis, kui oled juba merele jõudnud ja tagasiteed enam eriti pole. Siis jääb üle ainult vastu pidada või nautida. Kes kuidas.
Lahkume Hiiumaalt.
Kipperiproua nägu juba aimab ette,mis teda ootab:)
Kaasa jaoks kujuneb sõit keeruliseks. Kapteni jaoks samuti. Sest kui kaasreisija sisikond ja mõistus lõpuks ühisele seisukohale jõuavad, et nüüd aitab küll ja aeg on keset merd sadam leida, siis lõpeb ka suhtlus.
Inimene muutub vaikseks. Ta ei anna alla kaptenile, vaid merele. Ja merega vaielda pole mõtet – merel on alati viimane sõna. See on kummaline hetk. Hirm on ületatud, protest on lõppenud ja saabub leppimine. Sa saad aru, et nii lihtsalt ongi. Lained tulevad, paat kõigub ja sina ei kontrolli sellest suurt midagi. Aga lainetel on üks hea omadus. Neil on rütm. Alguses raputab see rütm sind nagu pesumasin tsentrifuugis, kuid tasapisi hakkad sellega kaasa liikuma. Keha harjub, mõtted rahunevad ja lõpuks polegi enam iga laine vaenlane.Ta on lihtsalt järgmine laine.
Ja nii me purjetasime kapteni kaasa lemmiksadamasse – Alliklepale. Kui nüüd päris aus olla, siis see ei ole esimene kord, kui Alliklepa päeva päästab. Pigem juba teine. Mõne jaoks on see lihtsalt sadam. Mõne jaoks aga koht, kus värv taastub näos, mõistus naaseb kehasse ja elu tundub jälle täiesti elamisväärne:)
Nagu sadamakapten Märt Rask ise on õelnud:”Käsmus on oma lugu, Alliklepa alles kogub oma lugu”.
Tegu on väiksema sadamaga ja kui suurema paadiga sinnapoole liikuda, siis tasub vast ette helistada ja küsida, kas vaba kohta on.
Sadamahoones on WC ja duss.
Elekter kai peal olemas
Paadikai värav koodiga
Hinnaklass- keskmine
Alliklepa sadamasse tasub sõita, kui tahad teha väljasõidu randa. Sadamast 15 min jalutuskäigu kaugusel muutub kivirand liivarannaks.
Hetkel käivad sadama kõrval ehitustööd. Valmib spordiarmastajatele padeli ning kossuplats.
