Ocean Queen ei olnud purjekas, mis sellele võistlusele pääseks võistlema, kuid tal oli au võõrustada kolm päeva oma pardal kohtunikke. Eks keegi pidi ju jälgima, et kõik teised ausalt võistlesid. Kolm päeva ankrus pakkusid täiskomplekti Eesti suvest – saadi vihma, tuult ja vahepeal isegi natuke päikest. Ära söödi arvestatav kogus marmelaadi, kuuldi lugematul hulgal raadiosidet…

Lahkume Alliklepa sadmast varakult, et enne vihma Lohusallu jõuda.

Hommikul on kapten tõsine. Kapteni kaasa on veel tõsisem. Pean siinkohal ütlema, et kui kapten on ehtne merekaru, siis kapteni kaasa on pigem maakaru – selline, kelle meelest on kõik tuulised ilmad märksa nauditavamad siis, kui jalad on kindlalt maa peal ja kohvitass ei püüa iga lainega põgeneda.

Hommikul tegime veel väikese sörgi ujumisranda, aga sealgi selgus karm tõde – meie jaoks oli liiva häbematult vähe ja parmud olid ilmselgelt hommikusöögi juba ette tellinud. Nii tegime kiire kannapöörde ja päästsime, mis päästa andis. Vormsil jäigi ujumata.

Paat rahvast täis liigume hommikul Haapsalust Vormsi poole. Seltskonnas on seekord ka viisi pidav inimene, seega kuuleme lisaks tuulele ka lauluhäält. Mehi kolm ja naisi kolm – täielik tasakaal nii paadis kui universumis. Kapten otsustas, et puhkus on ülehinnatud, ning pani ülejäänud mehed kohe tööle. Purjeid vändati üles ja läks tubliks krüssamiseks. Päeva lõpuks oli…

Ilm oli paljutõotav – taevas küll veidi morn ja hall, aga tuul puhus täpselt sealt, kust vaja. Purjetaja jaoks tähendab see enam-vähem sama, mis päikesepaiste rannapuhkajale. Vaikselt libises paat Lohusalu männitolmusest veest selgemasse merre ning algas teekond marsruudil Lohusalu–Haapsalu.